Pooleldi-maas tammiga, s.t jõge vaatamas, kui vesi tubli meeter ja kohati poolteist tavapärasest madalam. Laura tegi pilti: https://www.flickr.com/photos/31947974@N00/sets/72157660115684595/page1
kanuuveeb ehk mõtlik hetk õpetlike ja muidu muhedate lugudega kanuusõidust ja kanuusõitjatest ja sellest, millega nad meid ikka veel üllatada suudavad. Kõik päriselt olnud. Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss, alates aastast 1992.
9.09.2013
Ahjal pildiretkel
pühapäeval, mis oli üksiti vanavanemate päev ja seega väga sobiv tütre vanaisa väikesele retkele viia. Seda enam, et isal Kiidjärve-Saesaare lõigu paljandid veel pildistamata.
Minu arvates on see üks ilusamaid jõelõike Eestis üleüldse. Kuigi paljudele ei meeldi, et voolu vähe (s.t üldse mitte peaaegu) - ja muidugi on ka kohti, kus on nii voolavat jõge kui paljandeid (Ahja ülesvoolu Kiidjärvelt, Võhandu, Väike-Emajõgi).
Aga mitte nii palju paljandeid ja mitte nii ilusaid. Eelviimane enne Saesaaret, Mõsumägi, oli mullegi täielik üllatus - kaugelt paistab lihtsalt sile hallikas sein ja ligidalt on vaimustav reljeef ja fantast faktuurid - uskumatult ilus.
Piltide eest Üllele, Andresele ja isale aitäh!
Minu arvates on see üks ilusamaid jõelõike Eestis üleüldse. Kuigi paljudele ei meeldi, et voolu vähe (s.t üldse mitte peaaegu) - ja muidugi on ka kohti, kus on nii voolavat jõge kui paljandeid (Ahja ülesvoolu Kiidjärvelt, Võhandu, Väike-Emajõgi).
Aga mitte nii palju paljandeid ja mitte nii ilusaid. Eelviimane enne Saesaaret, Mõsumägi, oli mullegi täielik üllatus - kaugelt paistab lihtsalt sile hallikas sein ja ligidalt on vaimustav reljeef ja fantast faktuurid - uskumatult ilus.
Piltide eest Üllele, Andresele ja isale aitäh!
Mõsumägi:
9.01.2013
Ace Xdream Kambja
ehk hands-on (või pigem hands-in?) kanuuetapp, see mõlavaba. Ausalt öeldes olin üpris umbusklik, kui kuulsin, et üks etapp on kanuuga ilma mõladeta üle järve punkti võtmine - no kuidas see ikkagi võimalik on?
Aga inimlik leidlikkus piire ei tunne. Ausalt (ja miks me küll oma matkajaid mõladega tüütame?). Kusjuures esimene kanuu läks natuke ümber, teine see-eest siuh! sinna, siuh! tagasi nagu tõeline süstik.
Kohati oli kaldal ikka kole kahju, et kaamerat kaasas pole.
Niisiis, stiilid tõhusaimast alates.
1. Pääsusaba.
Kanuu lükatakse kaldalt/madalast veest õiges suunas hoogsalt lahti, lükkaja hüppab kõhuli viimasele istmele (enam-vähem), jalad graatsiliselt õhus, ja asub kohe kätega ka tööle.
2. Sajajalgne.
Kõik siblivad kahelt poolt kätega.
3. Koordineeritud sajajalgne.
Keskmine sügab ühelt poolt, esimene kahelt, tagumine aegajalt tüürib (s.t pidurdab tagant õige kursi hoidmiseks).
4. Kiivriga.
Mõla-asendus kühveldamise kasuteguri tõstmiseks.
5. Kaardialusega.
Ditto.
Need viis varianti olid pea ainsad, mis suhteliselt sirgjoones sihile jõuda võimaldasid.
6. Viibega pääsusaba.
Lükkaja-hüppaja ei asu kohe kätega tööle, kanuu teeb kauni kaare ja jõuab lähtekaldale tagasi.
7. Segaduses sajajalgne.
Kaks siblivad ühele poole, üks teisele. Või vastupidi. Või kaks ühelt, üks teiselt poolt keskele kokku (see üks oli siis teiste poole seljaga enamasti).
8. Tagurpidi-sajajalgne.
Kõik siblivad, aga miskipärast istuvad seljaga sõidusuunas. Sel juhul kuskil järvekese keskel asi tavaliselt paranes, sest kanuu pööras end ümber ("Aga maakera pöörabki ju sedapidi," - Tom kaldal) ja siis olid näod sihtmärgi poole ja enamasti saadi ka päris kähku aru, et peab käed teistpidi tööle panema.
9. Lonkav sajajalgne.
Selle saladust ei õnnestunud tuvastada - üks kanuu näiteks oli vett täis ja loomulikult loksus, mõni täitsa tühi, ja ikka miskipärast jõnksus edasi-tagasi... kusjuures kõik kühveldasid väga hoolega. Välja nägi nagu mingi magnetanomaalia?
Ujuvkoosseisud olid üldiselt oluliselt aeglasemad isegi kõige huvitavamatest kanuukondadest (mida ma jällegi ei oleks arvanud).
10. Üks ujub.
Kaks võimalust - ei jõua kanuule järele või hoiab sabast ja toimib ankruna. Kuigi kuus kätt oleks ju ikka parem kui neli?
11. Kaks ujuvad.
Ilusti ujuvad, ja üks istub kanuu ninas ja hüüab appi. Mis tal muud ikka üle jääb, isegi sabas oleks päris raske üksi ja ilma mõlata kuhugi kindlasse punkti jõuda.
12. Kolm ujuvad vabatahtlikult.
Mõningane edu sõltus sellest, kas nad kanuud edasi lükkasid või servast hoidsid. Lükkamine oleks päris tõhus, ainult et ei tea ju, kuhu ta omapäi kulgeb... kuigi olematu tuule tõttu jäi kõik suhteliselt viisakuse piiridesse. Servast hoidmine jälle - noh, kuis see kanuu ikka nii väga liikuda saab, kui pommid küljes, ex.
13. Kolm ujuvad olude sunnil.
Sellest väga üldistusi teha ei saa, sest valim ei ole piisav :). Igatahes veekogu oli hästi valitud ja päris põhja ei läinud keegi. S.t üks kanuu peaaegu läks, aga õnneks jõudis kaldalähedane madal vesi enne kätte, kui viimane sabaotsake voogudesse oleks vajunud. Üldiselt mindi ümber (nagu ikka) kanuusse mineku ja kanuust tuleku käigus (s.t madalas vees). Või tõmbas/kallutas esimesena väljunu viimase kanuusviibija vette.
Korra anti kaldal pealtvaatajate hulgas kaaslase kätte mitteveekindel kell (igaks juhuks), kui üks ujujatest omadele kanuusse hõikas: "Vahetame!" - millest võis järeldada, et ujuja väsinud ja mine tea... aga kaasvõistleja vabatahtlikku päästesekkumist õnneks siiski vaja polnud. Sest ega vee seest kanuusse ronida üldiselt ju ei õnnestu, kanuu läheb ümber.
Ühesõnaga, aitäh osalejatele ülinutikate lahenduste eest. Mõningane ebavõrdsus tekkis muidugi sellest, kas üldse mingi eeskuju järvel näha või pidi päris ise välja mõtlema, mis teha... üks võistkond näiteks ilmselt otsustas ujuda peamiselt sellepärast, et nende ees tulnud tiim juba ujus. Vahepeal oli ka pea kõikidest stiilidest näited olemas, nii et kindlasti pidi õnne ka olema.
P.S - just fun. Kanuutamisse ei puutu.
Aga inimlik leidlikkus piire ei tunne. Ausalt (ja miks me küll oma matkajaid mõladega tüütame?). Kusjuures esimene kanuu läks natuke ümber, teine see-eest siuh! sinna, siuh! tagasi nagu tõeline süstik.
Kohati oli kaldal ikka kole kahju, et kaamerat kaasas pole.
Niisiis, stiilid tõhusaimast alates.
1. Pääsusaba.
Kanuu lükatakse kaldalt/madalast veest õiges suunas hoogsalt lahti, lükkaja hüppab kõhuli viimasele istmele (enam-vähem), jalad graatsiliselt õhus, ja asub kohe kätega ka tööle.
2. Sajajalgne.
Kõik siblivad kahelt poolt kätega.
3. Koordineeritud sajajalgne.
Keskmine sügab ühelt poolt, esimene kahelt, tagumine aegajalt tüürib (s.t pidurdab tagant õige kursi hoidmiseks).
4. Kiivriga.
Mõla-asendus kühveldamise kasuteguri tõstmiseks.
5. Kaardialusega.
Ditto.
Need viis varianti olid pea ainsad, mis suhteliselt sirgjoones sihile jõuda võimaldasid.
6. Viibega pääsusaba.
Lükkaja-hüppaja ei asu kohe kätega tööle, kanuu teeb kauni kaare ja jõuab lähtekaldale tagasi.
7. Segaduses sajajalgne.
Kaks siblivad ühele poole, üks teisele. Või vastupidi. Või kaks ühelt, üks teiselt poolt keskele kokku (see üks oli siis teiste poole seljaga enamasti).
8. Tagurpidi-sajajalgne.
Kõik siblivad, aga miskipärast istuvad seljaga sõidusuunas. Sel juhul kuskil järvekese keskel asi tavaliselt paranes, sest kanuu pööras end ümber ("Aga maakera pöörabki ju sedapidi," - Tom kaldal) ja siis olid näod sihtmärgi poole ja enamasti saadi ka päris kähku aru, et peab käed teistpidi tööle panema.
9. Lonkav sajajalgne.
Selle saladust ei õnnestunud tuvastada - üks kanuu näiteks oli vett täis ja loomulikult loksus, mõni täitsa tühi, ja ikka miskipärast jõnksus edasi-tagasi... kusjuures kõik kühveldasid väga hoolega. Välja nägi nagu mingi magnetanomaalia?
Ujuvkoosseisud olid üldiselt oluliselt aeglasemad isegi kõige huvitavamatest kanuukondadest (mida ma jällegi ei oleks arvanud).
10. Üks ujub.
Kaks võimalust - ei jõua kanuule järele või hoiab sabast ja toimib ankruna. Kuigi kuus kätt oleks ju ikka parem kui neli?
11. Kaks ujuvad.
Ilusti ujuvad, ja üks istub kanuu ninas ja hüüab appi. Mis tal muud ikka üle jääb, isegi sabas oleks päris raske üksi ja ilma mõlata kuhugi kindlasse punkti jõuda.
12. Kolm ujuvad vabatahtlikult.
Mõningane edu sõltus sellest, kas nad kanuud edasi lükkasid või servast hoidsid. Lükkamine oleks päris tõhus, ainult et ei tea ju, kuhu ta omapäi kulgeb... kuigi olematu tuule tõttu jäi kõik suhteliselt viisakuse piiridesse. Servast hoidmine jälle - noh, kuis see kanuu ikka nii väga liikuda saab, kui pommid küljes, ex.
13. Kolm ujuvad olude sunnil.
Sellest väga üldistusi teha ei saa, sest valim ei ole piisav :). Igatahes veekogu oli hästi valitud ja päris põhja ei läinud keegi. S.t üks kanuu peaaegu läks, aga õnneks jõudis kaldalähedane madal vesi enne kätte, kui viimane sabaotsake voogudesse oleks vajunud. Üldiselt mindi ümber (nagu ikka) kanuusse mineku ja kanuust tuleku käigus (s.t madalas vees). Või tõmbas/kallutas esimesena väljunu viimase kanuusviibija vette.
Korra anti kaldal pealtvaatajate hulgas kaaslase kätte mitteveekindel kell (igaks juhuks), kui üks ujujatest omadele kanuusse hõikas: "Vahetame!" - millest võis järeldada, et ujuja väsinud ja mine tea... aga kaasvõistleja vabatahtlikku päästesekkumist õnneks siiski vaja polnud. Sest ega vee seest kanuusse ronida üldiselt ju ei õnnestu, kanuu läheb ümber.
Ühesõnaga, aitäh osalejatele ülinutikate lahenduste eest. Mõningane ebavõrdsus tekkis muidugi sellest, kas üldse mingi eeskuju järvel näha või pidi päris ise välja mõtlema, mis teha... üks võistkond näiteks ilmselt otsustas ujuda peamiselt sellepärast, et nende ees tulnud tiim juba ujus. Vahepeal oli ka pea kõikidest stiilidest näited olemas, nii et kindlasti pidi õnne ka olema.
P.S - just fun. Kanuutamisse ei puutu.
8.03.2013
August
oleks tore kuu, kui kohe ei tuleks september... ja mitte sellepärast kurb, et kool pihta hakkab. Sügis. Mis teha.
Anyway. Natuke on veel aega.
Sel hooajal oli eestlastest grupp, kellele minu lemmiklõik Ahjal meeldis (Kiidjärvelt alates) - ega looduse mõttes ilusamat mu meelest pole, kuigi jõgi ja vesi on alati tore ja mõnus mõlada igal pool. Minu kanuukaaslane oli ka vahva, ja Taevaskojas olime peaaegu pulmakülalised... no päris tseremooniale ei jäänud, aga tore ikka.
Agent Rappi esimese tööaasta toimetused said eesti keelde pandud... ja muud keelelist ka huvitavat tegemisel. Ida-Virumaal käidud - pole need karjäärid nii masendavad ühti, kena looduslik uuendus kasvab mis mühin.
.jpg)
Anyway. Natuke on veel aega.
Sel hooajal oli eestlastest grupp, kellele minu lemmiklõik Ahjal meeldis (Kiidjärvelt alates) - ega looduse mõttes ilusamat mu meelest pole, kuigi jõgi ja vesi on alati tore ja mõnus mõlada igal pool. Minu kanuukaaslane oli ka vahva, ja Taevaskojas olime peaaegu pulmakülalised... no päris tseremooniale ei jäänud, aga tore ikka.
Agent Rappi esimese tööaasta toimetused said eesti keelde pandud... ja muud keelelist ka huvitavat tegemisel. Ida-Virumaal käidud - pole need karjäärid nii masendavad ühti, kena looduslik uuendus kasvab mis mühin.
Veetõkke ületamine oli ka tore:
eriti siis, kui Tom mõtlikult teatas: aga ratast saab ju tasakaalu hoidmiseks tarvitada. Mida ta ka (edukalt) tegi.
Vesi on 3-4 m allpool ja vasakul-palk toetamiseks ei kõlba, olgu märgitud. Aga kuna motivatsiooniks 40+ km tagasi (kui üle ei saa), siis leidsin minagi variandi. Linguga või lõksuga, ex :).
P.S aitäh Kadile piltide eest!
4.21.2013
Soomaa sõit
tänavuseks tehtud - laupäeval (20. aprill) vesi veel tõusis tasapisi, aga üldiselt on keskmisel kõrgusel. Metsaraja kosutava kogemuse saab igatahes kindlasti. Seekord sihti pidi tagasi ei tulnud, tahtsime näha, kuis mets "teistpidi" on - oli õige vahva, ja korra läksime natuke valesti ka, s.t üle-eelmise suurema vee variandile eriti sünge kuuskederea vahele. Vesi on ikka suurepärane kameeleon. Just niisugune, nagu ümbrus kujundab.
Ja päike tuli lõunaks välja ja meie grupp ei hakanud "oma projektiga" üllatama (s.t midagi vesisemat korraldama) ja üldse oli õige mõnus.
Boonuseks saime veel näha, missugune muhk vett tekib jõge läbiva jeebu nina ette (seal, kus üldiselt on tee, kui truup vee all pole) ja kui raske on tsiklit vooluvees juhtida, pea puusadeni sees. Vinge.
Ja päike tuli lõunaks välja ja meie grupp ei hakanud "oma projektiga" üllatama (s.t midagi vesisemat korraldama) ja üldse oli õige mõnus.
Boonuseks saime veel näha, missugune muhk vett tekib jõge läbiva jeebu nina ette (seal, kus üldiselt on tee, kui truup vee all pole) ja kui raske on tsiklit vooluvees juhtida, pea puusadeni sees. Vinge.
4.18.2013
Hooaeg 2013
alanud - ja täna esimene soe ilm (ikka päriselt soe, s.t) ka käes. Lõunaosariikides.
Esimene sõit Võhandu ülemjooksul ehk Pühajõel.
Ei olnud veel kõik jää sulanud ja vett ka mitte väga palju, aga sõita sai.
Eile tuli Eesti Loodus linnulaulu ja isa looga, kuidas me Ahjal kanuuga sõitmas käisime. Sisukord küll süstamatka nimetab, a see tuleb andeks anda - kesse ikka nii peenelt mäletab, kuis neid aparaate kõiki nimetada. (süst oli vene ajal see presendist ja alumiiniumtorudest - millest kindlasti mõni otsustava kandejõuga jublakas maha jäi, nagu kohale jõudes enamasti selgus; hädapärast võiks ehk kajakki ka süstaks nimetada, ja võistluskanuud näevad natuke kajaki moodi välja, aga meie olime ikka oma klassikaliste kanuudega liikvel).
http://aclickatatime.wordpress.com/
Esimene sõit Võhandu ülemjooksul ehk Pühajõel.
Ei olnud veel kõik jää sulanud ja vett ka mitte väga palju, aga sõita sai.
Eile tuli Eesti Loodus linnulaulu ja isa looga, kuidas me Ahjal kanuuga sõitmas käisime. Sisukord küll süstamatka nimetab, a see tuleb andeks anda - kesse ikka nii peenelt mäletab, kuis neid aparaate kõiki nimetada. (süst oli vene ajal see presendist ja alumiiniumtorudest - millest kindlasti mõni otsustava kandejõuga jublakas maha jäi, nagu kohale jõudes enamasti selgus; hädapärast võiks ehk kajakki ka süstaks nimetada, ja võistluskanuud näevad natuke kajaki moodi välja, aga meie olime ikka oma klassikaliste kanuudega liikvel).
http://aclickatatime.wordpress.com/
11.15.2012
hooaeg
on töine olnud, tundub :).
Eks igasugu sündmusi ole olnud ka (näiteks eriti tore poolakate ja keeleõppurite (any country) kolmepäevane segaseltskond Põltsamaa jõel või kultuurilooline retk Ahja algusaegade veeradadel - eks näe, kas jääb aega kirjutada ka.
Aga praegu sügisene suurüllataja - praeguseks üleni roosa!
Eks igasugu sündmusi ole olnud ka (näiteks eriti tore poolakate ja keeleõppurite (any country) kolmepäevane segaseltskond Põltsamaa jõel või kultuurilooline retk Ahja algusaegade veeradadel - eks näe, kas jääb aega kirjutada ka.
Aga praegu sügisene suurüllataja - praeguseks üleni roosa!
6.06.2011
Lumi, ja VVV
on nüüd küll kindlalt kadunud ja kahuriga kastetakse Tehvandi staadionimuru.
Väga impressiivne, kui uuemas eesti keeles väljenduda. Sihuke uduvihmapilv üleval, et...
Laupäeval oli suve suursündmus ka - Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse igasuvine kanuumatk kodujõel, s.t siis Elva jõel. Suursündmus põhiliselt traditsioonilt (seitsmes? kaheksas?), üle-saja osalejaga päevi on suviti tavaliselt rohkemgi. Meile kohtumine vanade tuttavatega - keda polegi nii vähe! - s.t nende inimestega, kes enamuse matkapäevadest kohal olnud. Tänavu eriatraktsioon: jõgi lõpeb enne Keeri järve. Paar nädalat tagasi oli seal kopratamm ja natsa raskem läbitavus, laupäevaks vesi langenud ja asi päris mudarajaks muutunud. Mis mõneti mõtlikuks muutis kõik, aga oli ka hulk matkajaid, kes kinnitasid, et see just olnudki kõige ägedam ja kuidas ikka olla saab, et jõgi täitsa ära kaob.
Ju peab hüdrobioloogidelt uurima, kuidas saab suur jõgi äkitse nagu maa alla kaduda. Kui ei ole karstiala. Valgejõel on küll ka koht, kus hargneb kolmeks ja natukese aja pärast kaovad kaks juurikate vahele ja ongi kõik. Ja üks Soomaa omadest on ülemjooksul (Raudna?) aegajalt üsna nagu järveke, siis jälle nagu lombid kivide vahel, nii et tulebki välja ronida.
Väga impressiivne, kui uuemas eesti keeles väljenduda. Sihuke uduvihmapilv üleval, et...
Laupäeval oli suve suursündmus ka - Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse igasuvine kanuumatk kodujõel, s.t siis Elva jõel. Suursündmus põhiliselt traditsioonilt (seitsmes? kaheksas?), üle-saja osalejaga päevi on suviti tavaliselt rohkemgi. Meile kohtumine vanade tuttavatega - keda polegi nii vähe! - s.t nende inimestega, kes enamuse matkapäevadest kohal olnud. Tänavu eriatraktsioon: jõgi lõpeb enne Keeri järve. Paar nädalat tagasi oli seal kopratamm ja natsa raskem läbitavus, laupäevaks vesi langenud ja asi päris mudarajaks muutunud. Mis mõneti mõtlikuks muutis kõik, aga oli ka hulk matkajaid, kes kinnitasid, et see just olnudki kõige ägedam ja kuidas ikka olla saab, et jõgi täitsa ära kaob.
Ju peab hüdrobioloogidelt uurima, kuidas saab suur jõgi äkitse nagu maa alla kaduda. Kui ei ole karstiala. Valgejõel on küll ka koht, kus hargneb kolmeks ja natukese aja pärast kaovad kaks juurikate vahele ja ongi kõik. Ja üks Soomaa omadest on ülemjooksul (Raudna?) aegajalt üsna nagu järveke, siis jälle nagu lombid kivide vahel, nii et tulebki välja ronida.
4.24.2011
4.18.2011
Karuskose
on selles mõttes ulmeline kogemus, et kui nt Emajõe luhal ka suurvee ajal ikkagi mingi veepiir nagu kuskilt paistaks, siis Karuskose ümber veeväljal otsa ega äärt nagu polegi. Aiast paistavad lippide otsad, küüni alt saab kanuuga läbi sõita (mida küll matkajatel palutakse viisakuse mõttes mitte teha) ja rippsild, millel suvel on kõhe kõndida, sest see on nii kõrgel jõesängi kohal, hõljub tasapisi vaevutuntava voolu rütmis. Jõgi ju kuskil ikkagi on!
Magamisest, tõsi küll, eriti midagi välja ei tulnud (kuigi sain õndsalt teatada, et jalaotsad on magamiskotis täitsa soojaks läinud, mille peale Tom väitis, et ma olla 'puhta hulluks läinud, need on ju varbad!'), sest kõigepealt ajasime ise Aivari, Algise ja Mardiga valjul häälel juttu, siis ajasid naabrid valjul häälel juttu, siis kolme paiku sai nagu läbi une õndsalt ohata (magama jäid!) - ja SIIS hakkas krabistama rott. (Muidugi võib olla, et ta kogu aeg krabistas, aga enne polnud lihtsalt lärmi sees kuulda). KUSJUURES ta ei olnud puutunud ei sinki ega kohupiimakooki (ja mis neil siis häda oli - NII palju seal neid säilitusaineid ka olla ei saa, eksole!), vaid valinud kaerahelbed. Mis hommikul kotti näritud august laiali pudenesid, eks, kui putru tegema hakkasime (kui kuuese äratusega Aivar ja Algis tööle sõudnud olid). Tom hakkas, kui täitsa aus olla. Mina teadupärast hommikuti kuigi kraps ei ole.
P.S muidugi tekib ka teil küsimus, et kui õuekemps on aknani vee all, kuidas siis... Üldiselt on pissipott kindel väljapääs, aga meil nii väikseid lapsi majapidamises pole. Ja kuna jäime ainult üheks ööks, olin mina näiteks kindlalt otsustanud hommikuni vastu pidada ja siis kanuuga mõnd kobedamat harudega puud otsima minna. Hommikul vedas - vesi oli ööga mitu cm langenud ja leidsin jalaaluse, kus säärikuservast sisse ei tulnudki. Kempsu aken oli endiselt veepiiril.
Magamisest, tõsi küll, eriti midagi välja ei tulnud (kuigi sain õndsalt teatada, et jalaotsad on magamiskotis täitsa soojaks läinud, mille peale Tom väitis, et ma olla 'puhta hulluks läinud, need on ju varbad!'), sest kõigepealt ajasime ise Aivari, Algise ja Mardiga valjul häälel juttu, siis ajasid naabrid valjul häälel juttu, siis kolme paiku sai nagu läbi une õndsalt ohata (magama jäid!) - ja SIIS hakkas krabistama rott. (Muidugi võib olla, et ta kogu aeg krabistas, aga enne polnud lihtsalt lärmi sees kuulda). KUSJUURES ta ei olnud puutunud ei sinki ega kohupiimakooki (ja mis neil siis häda oli - NII palju seal neid säilitusaineid ka olla ei saa, eksole!), vaid valinud kaerahelbed. Mis hommikul kotti näritud august laiali pudenesid, eks, kui putru tegema hakkasime (kui kuuese äratusega Aivar ja Algis tööle sõudnud olid). Tom hakkas, kui täitsa aus olla. Mina teadupärast hommikuti kuigi kraps ei ole.
P.S muidugi tekib ka teil küsimus, et kui õuekemps on aknani vee all, kuidas siis... Üldiselt on pissipott kindel väljapääs, aga meil nii väikseid lapsi majapidamises pole. Ja kuna jäime ainult üheks ööks, olin mina näiteks kindlalt otsustanud hommikuni vastu pidada ja siis kanuuga mõnd kobedamat harudega puud otsima minna. Hommikul vedas - vesi oli ööga mitu cm langenud ja leidsin jalaaluse, kus säärikuservast sisse ei tulnudki. Kempsu aken oli endiselt veepiiril.
Alkoholist.
Mis on tegelikult juba vana teema - näiteks Soomaal ei puutunud silma ühtegi õllepurk-näpus tüüpi tegelast - ja absoluutne enamik inimesi on aru saanud, et vee peal viibimine ja alkohol ei sobi kokku (ja pidu peetakse pärast matka). No mitte kuidagi. ERITI mitte sisemiseks soojenduseks - selle kohta on meditsiiniline põhjendus ka (väikestest veresoontest ja soojuskadudest). Tõhus naps aitab, kui oled juba soojas ruumis.
AGA need intsidendid, mis olid - ja mõned ikka olid kogu selle suure hulga huviliste peale - olid ikkagi sellepärast, et inimene oli arvanud, et vast ehk ikka võtaks. Ju ei teadnud, et see on 'out' ega pole enam moes?
AGA need intsidendid, mis olid - ja mõned ikka olid kogu selle suure hulga huviliste peale - olid ikkagi sellepärast, et inimene oli arvanud, et vast ehk ikka võtaks. Ju ei teadnud, et see on 'out' ega pole enam moes?
Soomaa, vol.2
Sest ega's nädalavahetus laupäevaga piirdunud.
Ja ka pühapäeval suutsid matkajad meid üsna jalust rabada.
Meil on juhistes punkt 'mõttetu abivalmiduse' kohta olemas. Mis sisuliselt on esmaabi reegel - abista siis, kui oled veendunud, et suudad seda teha ohutult ja ise ellu jääda, aga enamasti meenub lustakates juhtumites, kus keegi on kedagi abistanud ja ise ümber läinud. Aga meil Lõuna-Eesti jõgedel ei ole peaaegu kunagi olukorda, et matkajal tekiks mõte kanuud päästma hakata, sest meil tuleb ju keegi kaldalt ja viib selle kaunis kohe ära.
Soomaal teatavasti on kallas 'viie kuni viieteistkümne kilomeetri kaugusel', nagu Algis ütles, ja kui seal suurest hulgast kellelgi siiski õnnestub kummuli keerata, viiakse kõigepealt inimesed kuiva kohta nii kiiresti kui võimalik, ja siis tegeletakse kanuuga. Sappa seotud teine kanuu on tegelikult täitsa tüütu ka vilunud inimesele ja lagedal veel. Aga nupukas saab hakkama, nagu selgus!
Nimelt pani ta kanuukaaslase 'leitud' kanuusse, sidus siis ikkagi enda oma külge (unus küsimata, millega. Täpsustatud andmetel võileivakotiga. Vat mis tähendab loominguline lähenemine!)), libises upitamisega oma kanuust välja - ja kuna suurel veel on üsna võimatu sinna tagasi saada, leiutas suurepärase nipi - litsus kanuu kahe puu vahele kinni, et sisse ronida, ja lõppkokkuvõttes tuli ikkagi maanteele välja. Kusjuures põõsaste ja puude vahelt.
Nisuke lugu. Täitsa uskumatu lugu, ausalt.
Muidu ilm oli lõpuks ka ilus ja päikeseline. Aga metsa all suured lumelatakad ja jää tükati päris tahedas tükkis.
P.S muidugi ei pääse ka vanadest meenutustest - näiteks, kuidas kord koju sõitsime, 3 autot täiskoormaga, mul kah 3 katusel ja käru laeni täis, ja ühes kohas (Loodi?) tuleb keerata vasakule, natuke mäest alla ja kohe hästi järsult paremale. Ja kui see pööre peaaegu tehtud, laskus Sierra laest vuhhh! ämblik ja istus mu vasakule põsenukile. Thank you very much. Kusjuures ma ei ole ämblike suhtes üldse hüsteeriline, aga üllatus oli ikka nii äge, et tegin mingi mõttetu liigutuse ja läks natuke liiga kraavi ligi küll.
Pärast arutasime, et oleks päris humoorikas (või mitte nii väga) olnud, kui ma kogu oma kanuukoormaga kraavi oleks sõit', siis oleks tulnud politseinik ja küsinud, kuidas see juhtus, ja mina oleks ausalt vastanud: "Ämbliku pärast."
Teine lugu on korrast, kui kevadiselt eriti soojaks läks, ja kaldameeskond polnud nagu nii leitsakaks valmis. Mina lõikasin vanade teksade sääred maha, aga paarimehel oli talvine töökombe... no ta pani vähemalt plätud, et jahedam oleks.
Ja ka pühapäeval suutsid matkajad meid üsna jalust rabada.
Meil on juhistes punkt 'mõttetu abivalmiduse' kohta olemas. Mis sisuliselt on esmaabi reegel - abista siis, kui oled veendunud, et suudad seda teha ohutult ja ise ellu jääda, aga enamasti meenub lustakates juhtumites, kus keegi on kedagi abistanud ja ise ümber läinud. Aga meil Lõuna-Eesti jõgedel ei ole peaaegu kunagi olukorda, et matkajal tekiks mõte kanuud päästma hakata, sest meil tuleb ju keegi kaldalt ja viib selle kaunis kohe ära.
Soomaal teatavasti on kallas 'viie kuni viieteistkümne kilomeetri kaugusel', nagu Algis ütles, ja kui seal suurest hulgast kellelgi siiski õnnestub kummuli keerata, viiakse kõigepealt inimesed kuiva kohta nii kiiresti kui võimalik, ja siis tegeletakse kanuuga. Sappa seotud teine kanuu on tegelikult täitsa tüütu ka vilunud inimesele ja lagedal veel. Aga nupukas saab hakkama, nagu selgus!
Nimelt pani ta kanuukaaslase 'leitud' kanuusse, sidus siis ikkagi enda oma külge (unus küsimata, millega. Täpsustatud andmetel võileivakotiga. Vat mis tähendab loominguline lähenemine!)), libises upitamisega oma kanuust välja - ja kuna suurel veel on üsna võimatu sinna tagasi saada, leiutas suurepärase nipi - litsus kanuu kahe puu vahele kinni, et sisse ronida, ja lõppkokkuvõttes tuli ikkagi maanteele välja. Kusjuures põõsaste ja puude vahelt.
Nisuke lugu. Täitsa uskumatu lugu, ausalt.
Muidu ilm oli lõpuks ka ilus ja päikeseline. Aga metsa all suured lumelatakad ja jää tükati päris tahedas tükkis.
P.S muidugi ei pääse ka vanadest meenutustest - näiteks, kuidas kord koju sõitsime, 3 autot täiskoormaga, mul kah 3 katusel ja käru laeni täis, ja ühes kohas (Loodi?) tuleb keerata vasakule, natuke mäest alla ja kohe hästi järsult paremale. Ja kui see pööre peaaegu tehtud, laskus Sierra laest vuhhh! ämblik ja istus mu vasakule põsenukile. Thank you very much. Kusjuures ma ei ole ämblike suhtes üldse hüsteeriline, aga üllatus oli ikka nii äge, et tegin mingi mõttetu liigutuse ja läks natuke liiga kraavi ligi küll.
Pärast arutasime, et oleks päris humoorikas (või mitte nii väga) olnud, kui ma kogu oma kanuukoormaga kraavi oleks sõit', siis oleks tulnud politseinik ja küsinud, kuidas see juhtus, ja mina oleks ausalt vastanud: "Ämbliku pärast."
Teine lugu on korrast, kui kevadiselt eriti soojaks läks, ja kaldameeskond polnud nagu nii leitsakaks valmis. Mina lõikasin vanade teksade sääred maha, aga paarimehel oli talvine töökombe... no ta pani vähemalt plätud, et jahedam oleks.
4.17.2011
Viies aastaaeg Soomaal
on ikka täiesti laulupidu. Kahju, et paarikilomeetrine autojoru teeservas videos midagi ei ütleks, sest sealt ju näha pole, et ümberringi vaid soo, mets ja taluasemed. Mis tasapisi ka taas looduseks saamas.
Kanuusid oli sadu, ma arvan.
Üksiti oli pilt ka selles mõttes huvitav, et 'kanuu' ei tähenda enam ühemõtteliselt (nüüdseks paraku juba taevastele sõudevetele läinud) Indrek Tuule šniti järgi tehtud viiemeetrist, osad tundusid pisemad ja üpris kipakad (istmed ja raskuskese suhteliselt kõrgel), nii et esimest korda mineja võiks enne täitsa uurida, millised kanuud nende valitud tegijal on.
Aga see on eellugu. Õhtul sõitsime ise Karuskosele ja metsa märgitud matkarada on ikka unustamatu elamus (Algis märkis talvel lumeräätsadelt!). Võibolla ka õhtuse valguse pärast, aga olemine oli nii ebareaalne, et vahel tundus, et tavaline ajusse programeeritud ruumitaju on täitsa sassis. Sest vesi oli tume ja peegeldas, nii et päris-puu lõpust ja peegelduse-puu algusest ei saanud aru, kui hoolega ei vaadanud, aga kuis sa saad hoolega vaadata, kui igal pool on nii huvitav ja ilus. Ja siis sõidadki puude vahel, mis ulatuvad üles ja alla, vahepeal kuusikus - Styxi jõgi võiks selline olla: ilus, vaikne, must ja salapärane -, mis ju alati veel natuke pimedam kui mujal, vahepeal lagedamal, ja ei saa enam arugi, kus sa just täpselt oled. Võrratu.
Karuskosel on igal pool vesi. Ja lihtsalt ongi, mitte kuiva mättakestki. Pliidipuud tuuakse kanuuga kuuri aknast. Kaminas on vesi. Aivar ja Algis käisid korra ümber maja jalutamas ja nentisid stoiiliselt, et ikka päris sügav on. Kümnendat päeva.
Kusjuures mina arvasin, et alati kevadel uptuab - ei tuhkagi. Möödund aastal oli, tänavu on, 1999 oli ja siis 56 aastat tagasi. Nii vähemasti Aivar ütles.
P.S last but not least! oleme uhked oma 'noortekoondise' üle, http://www.ahjamatkad.ee/
P.P.S - ja ikka veel suudavad matkajad üllatada. Seekord avastas punt enne ärasõitu, et sauna asukohta teab ainsana see ainuke, kes külmarohtu tarvitas (mis väljas alati asja hullemaks ajab) ja juba autos norinal magas.
Kanuusid oli sadu, ma arvan.
Üksiti oli pilt ka selles mõttes huvitav, et 'kanuu' ei tähenda enam ühemõtteliselt (nüüdseks paraku juba taevastele sõudevetele läinud) Indrek Tuule šniti järgi tehtud viiemeetrist, osad tundusid pisemad ja üpris kipakad (istmed ja raskuskese suhteliselt kõrgel), nii et esimest korda mineja võiks enne täitsa uurida, millised kanuud nende valitud tegijal on.
Aga see on eellugu. Õhtul sõitsime ise Karuskosele ja metsa märgitud matkarada on ikka unustamatu elamus (Algis märkis talvel lumeräätsadelt!). Võibolla ka õhtuse valguse pärast, aga olemine oli nii ebareaalne, et vahel tundus, et tavaline ajusse programeeritud ruumitaju on täitsa sassis. Sest vesi oli tume ja peegeldas, nii et päris-puu lõpust ja peegelduse-puu algusest ei saanud aru, kui hoolega ei vaadanud, aga kuis sa saad hoolega vaadata, kui igal pool on nii huvitav ja ilus. Ja siis sõidadki puude vahel, mis ulatuvad üles ja alla, vahepeal kuusikus - Styxi jõgi võiks selline olla: ilus, vaikne, must ja salapärane -, mis ju alati veel natuke pimedam kui mujal, vahepeal lagedamal, ja ei saa enam arugi, kus sa just täpselt oled. Võrratu.
Karuskosel on igal pool vesi. Ja lihtsalt ongi, mitte kuiva mättakestki. Pliidipuud tuuakse kanuuga kuuri aknast. Kaminas on vesi. Aivar ja Algis käisid korra ümber maja jalutamas ja nentisid stoiiliselt, et ikka päris sügav on. Kümnendat päeva.
Kusjuures mina arvasin, et alati kevadel uptuab - ei tuhkagi. Möödund aastal oli, tänavu on, 1999 oli ja siis 56 aastat tagasi. Nii vähemasti Aivar ütles.
P.S last but not least! oleme uhked oma 'noortekoondise' üle, http://www.ahjamatkad.ee/
P.P.S - ja ikka veel suudavad matkajad üllatada. Seekord avastas punt enne ärasõitu, et sauna asukohta teab ainsana see ainuke, kes külmarohtu tarvitas (mis väljas alati asja hullemaks ajab) ja juba autos norinal magas.
4.10.2011
Täna: Elva jõel.
See on siis n-ö 'ametlik' esimene. Sõidetakse Vitipalu karjääri tee sillast alates ja luhtadel.
4.09.2011
Hooaeg 2011 on alanud.
Järgmine nädalavahetus läheme Soomaale, kus kõigi eelduste kohaselt peaks jälle kanuuga metsas sõita saama.
Seltskond koguneb, kes tahab, saab liituda (helista 505 5702 Toomasele).
Seltskond koguneb, kes tahab, saab liituda (helista 505 5702 Toomasele).
8.23.2010
Väike Emajõgi vol.2
- mis kangesti meenutab anekdooti hullumaja basseinist, kus kohalikud päev läbi lustisid ja siis teatasid, et homme tuleb veel vahvam - siis lastakse vesi ka sisse.
Nii meilgi. Nüüd siis teame, et Sangaste elektrijaama turbiin kukub ka kinni (nagu Saesaares), kui üldine katkestus juhtub olema. Ja mul oli peaaegu õigus, kui ütlesin, et sihuke mudavöönd on kaldal, nagu oleks kuskil tamm lahti lastud. Noh, oligi, ainult et mitte lahti lastud, vaid kinni pandud, ja mitte alla- vaid ülesvoolu.
Jõgi ise on ikka super. Peaaegu sama ilus ja huvitav kui Ahja. Paar liivakivipaljandit, rippuv juurtepusadik nagu nõia habe, koobas, pajudega palistatud tunnel (ilusad mügarikud, oksad vees). Kaldapääsukeste pesad ja tuttav lambakoer, kes seekord järgi ujuda ei proovinud. Ju jättis meelde, et kui ujud ja haugud, läheb vesi kurku.
Ja ikka see üliveider täisnurkpööre paremale. Siis ka ajab segadusse, kui tead.
Ja väga hasartsed matkajad.
Nii meilgi. Nüüd siis teame, et Sangaste elektrijaama turbiin kukub ka kinni (nagu Saesaares), kui üldine katkestus juhtub olema. Ja mul oli peaaegu õigus, kui ütlesin, et sihuke mudavöönd on kaldal, nagu oleks kuskil tamm lahti lastud. Noh, oligi, ainult et mitte lahti lastud, vaid kinni pandud, ja mitte alla- vaid ülesvoolu.
Jõgi ise on ikka super. Peaaegu sama ilus ja huvitav kui Ahja. Paar liivakivipaljandit, rippuv juurtepusadik nagu nõia habe, koobas, pajudega palistatud tunnel (ilusad mügarikud, oksad vees). Kaldapääsukeste pesad ja tuttav lambakoer, kes seekord järgi ujuda ei proovinud. Ju jättis meelde, et kui ujud ja haugud, läheb vesi kurku.
Ja ikka see üliveider täisnurkpööre paremale. Siis ka ajab segadusse, kui tead.
Ja väga hasartsed matkajad.
8.11.2010
vahepala
(aitäh Monikale ja Alarile!)
С. Преображенскому
Людей неинтересных в мире нет.
Их судьбы — как истории планет.
У каждой все особое, свое,
и нет планет, похожих на нее.
А если кто-то незаметно жил
и с этой незаметностью дружил,
он интересен был среди людей
самой неинтересностью своей.
У каждого — свой тайный личный мир.
Есть в мире этом самый лучший миг.
Есть в мире этом самый страшный час,
но это все неведомо для нас.
И если умирает человек,
с ним умирает первый его снег,
и первый поцелуй, и первый бой...
Все это забирает он с собой.
Да, остаются книги и мосты,
машины и художников холсты,
да, многому остаться суждено,
но что-то ведь уходит все равно!
Таков закон безжалостной игры.
Не люди умирают, а миры.
Людей мы помним, грешных и земных.
А что мы знали, в сущности, о них?
Что знаем мы про братьев, про друзей,
что знаем о единственной своей?
И про отца родного своего
мы, зная все, не знаем ничего.
Уходят люди... Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.
Jevtušenko
С. Преображенскому
Людей неинтересных в мире нет.
Их судьбы — как истории планет.
У каждой все особое, свое,
и нет планет, похожих на нее.
А если кто-то незаметно жил
и с этой незаметностью дружил,
он интересен был среди людей
самой неинтересностью своей.
У каждого — свой тайный личный мир.
Есть в мире этом самый лучший миг.
Есть в мире этом самый страшный час,
но это все неведомо для нас.
И если умирает человек,
с ним умирает первый его снег,
и первый поцелуй, и первый бой...
Все это забирает он с собой.
Да, остаются книги и мосты,
машины и художников холсты,
да, многому остаться суждено,
но что-то ведь уходит все равно!
Таков закон безжалостной игры.
Не люди умирают, а миры.
Людей мы помним, грешных и земных.
А что мы знали, в сущности, о них?
Что знаем мы про братьев, про друзей,
что знаем о единственной своей?
И про отца родного своего
мы, зная все, не знаем ничего.
Уходят люди... Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.
Jevtušenko
8.08.2010
Väike Emajõgi
kujunes väga omapäraseks elamuseks. Esimene jupp nagu ulmefilmist, sest vesi ilmselt üsna äkitse kõva 30 cm langenud, vastavalt siis seni vee all olnud oksad kuival ja tontlikud. Väga omapärane. Teine lõik superilus, liivakivid ja puha. Mitte küll nii kõrged kui Ahjal, aga see-eest ühel habeme moodi juured rippu (kah nõiafilmi sobiks), kummalisi tüükaid ja pisipaljandeid heleroheliste samblikega. Ja koht kena liivast jõepõhja, parajalt madal, kus ujumas käia :). Kolmas 'lihtsalt loodus' - seda tüüpi, mida eestlane väga millekski ei oska pidada, aga välismaalased pöördesse ajab. Siis saad aru, et on ikka küll ilus. Veetaimed, kiilid, liblikad ja kaks jäälindu!
Kolmandal jupil oli ka minu vingem elamus - esimene kord elus jõel tunda, et vist olen eksinud :). Matkajatega võib ju juhtuda, et kuskilt lisaojakest pidi ülesvoolu minema hakkavad, aga et endal tundub tervet mõistust puudu olema... ühes kohas nimelt jõgi konkreetselt täisnurga all paremale keerab. Otse ees sopi moodi vesi, puud risti-rästi ja näha, et vesi seisab. Aga mitte selline väike sopp, ikka kaugele näha, et vesi.
Keerame muidugi koos vooluga, ja siis hakkab jõgi iga käänakuga üha väiksemaks jääma. No ma ju tean, et jõed ei hargne allavoolu pisemateks harudeks ja tagasi ka ei voola, aga kui ühe käänakuga seni näkku paistnud päike kukalt kõrvetama hakkas... no siis läksin tõesti närvi. Isegi Tomile helistasin. Kes arvas, et ajasime parema-vasaku ka segi (NII totraks VEEL läinud ei ole) ja kihutame rõõmsasti Pedelit pidi Valga poole :).
Aerofoto järgi peab arvama, et maantesillaga seoses jõe sängi siit-sealt kaevatud on.
Igatahes elamus ainulaadne :).
Ja kes võiks Väikesest Emajõest arvata, et seal lausa huvitav on, eks.
Kolmandal jupil oli ka minu vingem elamus - esimene kord elus jõel tunda, et vist olen eksinud :). Matkajatega võib ju juhtuda, et kuskilt lisaojakest pidi ülesvoolu minema hakkavad, aga et endal tundub tervet mõistust puudu olema... ühes kohas nimelt jõgi konkreetselt täisnurga all paremale keerab. Otse ees sopi moodi vesi, puud risti-rästi ja näha, et vesi seisab. Aga mitte selline väike sopp, ikka kaugele näha, et vesi.
Keerame muidugi koos vooluga, ja siis hakkab jõgi iga käänakuga üha väiksemaks jääma. No ma ju tean, et jõed ei hargne allavoolu pisemateks harudeks ja tagasi ka ei voola, aga kui ühe käänakuga seni näkku paistnud päike kukalt kõrvetama hakkas... no siis läksin tõesti närvi. Isegi Tomile helistasin. Kes arvas, et ajasime parema-vasaku ka segi (NII totraks VEEL läinud ei ole) ja kihutame rõõmsasti Pedelit pidi Valga poole :).
Aerofoto järgi peab arvama, et maantesillaga seoses jõe sängi siit-sealt kaevatud on.
Igatahes elamus ainulaadne :).
Ja kes võiks Väikesest Emajõest arvata, et seal lausa huvitav on, eks.
Leigo tule-etendus -
nii mõjuv, et natuke isegi õudne. Muusika ka muidugi tore kuulata, aga eks see võimendustega ikka konserv ole. MUU osas või õigemini kõik kokku oli eile üks unikaalne õhtu. Millal ikka saad augustis välja minna ja soojemad riided rahumeeli koju jätta? Sume soe pimedus, tulevärk Leigo moodi ehk küünlad järvel (ei saa arugi, mis sillerdab, päike enne loojumist või...), lõkked järve taga nõlval, suur keskelt süüdatud spiraal, pahvakad (soe üle järvegi tunda!) Bolero finaalis... ja siis õhupallidega taevasse tõusvad tulukesed. Võimas. Paratamatult mõtled ka, et kõrbev Venemaa sama stiihiaga võitleb... kas pole elu kummaline. Mõnel pool jälle vesi või muda uputab.
Tänavu olid ka purjekad, suprhea mõte. Väga osavad pealegi, ega seal seda sõiduruumi siis ülearu pole, aga liuglesid väga elegantselt, finaalis purjed prožektorite valgel eri värvi.
Ja tule-etendus isegi parklates jätkub, kus tuhanded punased tagatuled, ja siis kitsas kruusatee, auto-autos-kojusõit. Õnneks nii palju vihma on tulnud, et tolmu väga ei olnud ja jällegi tulukeste rodu küngastel vonklemas... super.
Tänavu olid ka purjekad, suprhea mõte. Väga osavad pealegi, ega seal seda sõiduruumi siis ülearu pole, aga liuglesid väga elegantselt, finaalis purjed prožektorite valgel eri värvi.
Ja tule-etendus isegi parklates jätkub, kus tuhanded punased tagatuled, ja siis kitsas kruusatee, auto-autos-kojusõit. Õnneks nii palju vihma on tulnud, et tolmu väga ei olnud ja jällegi tulukeste rodu küngastel vonklemas... super.
7.27.2010
Vana võlg -
VVV igasuvine. Ehk Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse kanuumatk.
Üks tõsiselt hubane üritus mitmel põhjusel.
Esiteks, inimesed väärtustavad oma jõge. Teiseks, seltskond on alati mõnus olnud (ja mõne tuttava näo puudumine annaks kohe tundagi :). Kolmandaks, sihtasutuse-poolsed korraldajad on ka omapoolse tegevuse läbi mõelnud ja kanuutajatele jõele nuputamist korraldanud. Neljandaks, osalejaid on alati rohkesti, tänavu tuli koguni kaks retke teha - tagantjärele tarkusega võib öelda, et see oli täitsa hea mõte. Logistika klappis, sest see oli meil hoolega läbi mõeldud, ja osale rahvale sobiski pealelõunane start paremini.
Tänavu saime ka eriti meeldivat tagasisidet - no mida veel tahta, kui rahvas rahule jääb!
1. Mis meeldis tänasel päeval (5. juuni): ilus ilm ja loodus, väga meeldis, ilm, marsruut (viimane 1 km oli küll väsimus), tahan osaleda veel, suurepärane, sujuv korraldus, head tugiisikud, kõik meeldis, seltskond, ilm, supp oli sutsu mage, aga pole hullu; tähtede otsimine, sõudmine, puhas jõgi, vastutuul, sai liikuda omas tempos, soe vesi, sai nautida loodust rohkem kui eelmisel aastal, mõnus seltskond, positiivsus, sõbralikkus, tugev füüsiline koormus, sai võidu sõita, mäng oli väga huvitav.
Märkus: eelmisel aastal oli eriti ekstreem - sest värsked paduvihmad olid jõge pea poolteist meetrit kergitanud ja sisuliselt sõideti puulatvades.
Sutsu mage söök ajas eriti naerma - enamasti arvatakse, et kui, siis pisut soolane :). Aga maitse üle, teadagi...
2. Mida oleks võinud teisiti teha: veidi lühem võiks olla (1/3 võrra), teekonna pikkus väga ok, pikkus paras, pikem oleks palju, väga hea instruktor (süstaga), teekond oli väga hea, võiks pikem olla (5 korda märgitud), lühem võiks olla, rada oli meile väga sobiv, tõeline naudingu reis, kõik korras nagu alati.
Jällegi klassika - kellele sobiks lühem, kellele just lühikeseks jäi (seekord Pulgalt Mosinale)! "Süstaga" instruktor (tegelikult küll ühese kajakiga) oli Helgur, tõepoolest väga rahulik suhtleja - lõpuankur "igaks juhuks".
3. Ettepanekud korraldajatele: alguspunkt oli segane, oleks võinud näha teekonnal km poste, instrueerimine oleks võnud olla siis kui kõik paadi liikmed koos, mitte et üks jäi instrueerimata
Ettepanekud läbi mõeldud. Alguse mõningane segadus on nii suure seltskonna puhul natuke paratamatu, jupikaupa instrueerimise mõte ongi, et pisut väiksemates gruppides ehk parem. Aga ikka võib juhtuda, et keegi kogemata välja jääb, siis tuleb julgelt märku anda, räägime ka ühele-kahele kuulajale, kui soovijaid on. Ja ka matka käigus, kui küsimusi tekib. Aegajalt ikka tekib.
Km-postid on hää idee - ehk sihtasutus paneb välja? Soovitud on ka kanuudesse autoistmeid (seljatoega), tahavaatepeegleid, mootorit ja telekat ninaotsa :)
4. Märksõna retkejuhtide kohta: tublid, abivalmid, rõõmsad, hoolivad, asjalikud, sõbralikud, kõik väga head, toredad, tasemel, muhedad sellid, konkreetne, energiast pakatavad ja hea tujuga nakatavad, pühendunult oma asja ajajad, ei tea ei näinud neid.
Tänu heade sõnade eest! Eks matkajad anna ise heale meeleolule palju juurde! Ja võibolla polegi paha, et "ei näinud neid" - ju me siis liiga pealetükkivad polnud :).
Oma meeskonnaga oleme ise ka rahul, töömeeleolu on tähtis kõigile.
Kohtumiseni järgmisel suvel!
Üks tõsiselt hubane üritus mitmel põhjusel.
Esiteks, inimesed väärtustavad oma jõge. Teiseks, seltskond on alati mõnus olnud (ja mõne tuttava näo puudumine annaks kohe tundagi :). Kolmandaks, sihtasutuse-poolsed korraldajad on ka omapoolse tegevuse läbi mõelnud ja kanuutajatele jõele nuputamist korraldanud. Neljandaks, osalejaid on alati rohkesti, tänavu tuli koguni kaks retke teha - tagantjärele tarkusega võib öelda, et see oli täitsa hea mõte. Logistika klappis, sest see oli meil hoolega läbi mõeldud, ja osale rahvale sobiski pealelõunane start paremini.
Tänavu saime ka eriti meeldivat tagasisidet - no mida veel tahta, kui rahvas rahule jääb!
1. Mis meeldis tänasel päeval (5. juuni): ilus ilm ja loodus, väga meeldis, ilm, marsruut (viimane 1 km oli küll väsimus), tahan osaleda veel, suurepärane, sujuv korraldus, head tugiisikud, kõik meeldis, seltskond, ilm, supp oli sutsu mage, aga pole hullu; tähtede otsimine, sõudmine, puhas jõgi, vastutuul, sai liikuda omas tempos, soe vesi, sai nautida loodust rohkem kui eelmisel aastal, mõnus seltskond, positiivsus, sõbralikkus, tugev füüsiline koormus, sai võidu sõita, mäng oli väga huvitav.
Märkus: eelmisel aastal oli eriti ekstreem - sest värsked paduvihmad olid jõge pea poolteist meetrit kergitanud ja sisuliselt sõideti puulatvades.
Sutsu mage söök ajas eriti naerma - enamasti arvatakse, et kui, siis pisut soolane :). Aga maitse üle, teadagi...
2. Mida oleks võinud teisiti teha: veidi lühem võiks olla (1/3 võrra), teekonna pikkus väga ok, pikkus paras, pikem oleks palju, väga hea instruktor (süstaga), teekond oli väga hea, võiks pikem olla (5 korda märgitud), lühem võiks olla, rada oli meile väga sobiv, tõeline naudingu reis, kõik korras nagu alati.
Jällegi klassika - kellele sobiks lühem, kellele just lühikeseks jäi (seekord Pulgalt Mosinale)! "Süstaga" instruktor (tegelikult küll ühese kajakiga) oli Helgur, tõepoolest väga rahulik suhtleja - lõpuankur "igaks juhuks".
3. Ettepanekud korraldajatele: alguspunkt oli segane, oleks võinud näha teekonnal km poste, instrueerimine oleks võnud olla siis kui kõik paadi liikmed koos, mitte et üks jäi instrueerimata
Ettepanekud läbi mõeldud. Alguse mõningane segadus on nii suure seltskonna puhul natuke paratamatu, jupikaupa instrueerimise mõte ongi, et pisut väiksemates gruppides ehk parem. Aga ikka võib juhtuda, et keegi kogemata välja jääb, siis tuleb julgelt märku anda, räägime ka ühele-kahele kuulajale, kui soovijaid on. Ja ka matka käigus, kui küsimusi tekib. Aegajalt ikka tekib.
Km-postid on hää idee - ehk sihtasutus paneb välja? Soovitud on ka kanuudesse autoistmeid (seljatoega), tahavaatepeegleid, mootorit ja telekat ninaotsa :)
4. Märksõna retkejuhtide kohta: tublid, abivalmid, rõõmsad, hoolivad, asjalikud, sõbralikud, kõik väga head, toredad, tasemel, muhedad sellid, konkreetne, energiast pakatavad ja hea tujuga nakatavad, pühendunult oma asja ajajad, ei tea ei näinud neid.
Tänu heade sõnade eest! Eks matkajad anna ise heale meeleolule palju juurde! Ja võibolla polegi paha, et "ei näinud neid" - ju me siis liiga pealetükkivad polnud :).
Oma meeskonnaga oleme ise ka rahul, töömeeleolu on tähtis kõigile.
Kohtumiseni järgmisel suvel!
7.11.2010
Alexis Roussine ja Lev Bogino,
super! Isegi minusugune viiulivõhik sai aru, et toon kuidagi eriliselt mahlane ja vähimagi kääksu vaba, ja strihhide vahel ei pisimatki kõhklushetke. Väga huvitavast ja raskest kavast rääkimata. Levi lisapalaks Paganini Caprioccio (!).
Vanuse poolest 17 mõlemad, ühe isa viiuldaja, teisel pianist, mõlemad tipud, elavad Pariisis ja suvitavad juba aastaid Lõuna-Eestis. Muusikasõprade seltsi suvefestival.
Taha mõeldagi, millist tööd see tähendama peab.
Helielamust on muidugi raske ümber jutustada, olgu siis hoopis lugu, kuidas sinna sattusin. Nimelt üleaedses muusikakoolis harjutab keegi klaverit. Ikka tubli nädal juba, ja pea vahetpidamata, ja õige ilusti mängib. Algaja lööb aegajalt valesti, tema lihvib keerukaid kohti ja tõeliselt õnnis kuulata. Rohid ja kuulad, pikutad võrkkiiges ja kuulad... Küsin tuttavatelt, kes on, nemad ei tea. Siis mõtlesin mingil hetkel, et mida paganat, ma võin ju minna ja vaadata. Võtsin pihutäie maasikaid kaasa ja läksingi. Et kurjaks ta ometi ei saa, kui ütlen, et hää kuulata.
Diana Liiv oli, ja üldse mitte kuri - lausa vastupidi - , väga sümpaatne, ja ütleb, et neil kontsert. Siis teadis juba tuttav ka lisada, et 'viiulid on ka väga head', nad olla ukse taga kuulanud.
Noh, mõeldud-mindud, kontserdid Mooste mõisas ja Räpina mõisas, ja tõesti üks üle-aegade elamusi.
P.S päris naljakas oli, kui üks uitav herilane ilmselt poognaga pihta sai, sest maha ta kukkus, tükk aega pusis selja pealt püsti saamiseks, siis sasis õige põhjalikult tiibu ja siis lendas aknast välja. Poognad vihisevad, mida's ikka...
Vanuse poolest 17 mõlemad, ühe isa viiuldaja, teisel pianist, mõlemad tipud, elavad Pariisis ja suvitavad juba aastaid Lõuna-Eestis. Muusikasõprade seltsi suvefestival.
Taha mõeldagi, millist tööd see tähendama peab.
Helielamust on muidugi raske ümber jutustada, olgu siis hoopis lugu, kuidas sinna sattusin. Nimelt üleaedses muusikakoolis harjutab keegi klaverit. Ikka tubli nädal juba, ja pea vahetpidamata, ja õige ilusti mängib. Algaja lööb aegajalt valesti, tema lihvib keerukaid kohti ja tõeliselt õnnis kuulata. Rohid ja kuulad, pikutad võrkkiiges ja kuulad... Küsin tuttavatelt, kes on, nemad ei tea. Siis mõtlesin mingil hetkel, et mida paganat, ma võin ju minna ja vaadata. Võtsin pihutäie maasikaid kaasa ja läksingi. Et kurjaks ta ometi ei saa, kui ütlen, et hää kuulata.
Diana Liiv oli, ja üldse mitte kuri - lausa vastupidi - , väga sümpaatne, ja ütleb, et neil kontsert. Siis teadis juba tuttav ka lisada, et 'viiulid on ka väga head', nad olla ukse taga kuulanud.
Noh, mõeldud-mindud, kontserdid Mooste mõisas ja Räpina mõisas, ja tõesti üks üle-aegade elamusi.
P.S päris naljakas oli, kui üks uitav herilane ilmselt poognaga pihta sai, sest maha ta kukkus, tükk aega pusis selja pealt püsti saamiseks, siis sasis õige põhjalikult tiibu ja siis lendas aknast välja. Poognad vihisevad, mida's ikka...
6.06.2010
Eksootilist vürtsi
on suvedesse ikka jätkunud. Alates austraallasest, kellega Tartu Statoilis kokku saime (I'm wearing a white hat) ja kes koduteel (Soome skaudilaagrist) kanuumatkal käia otsustas ja lõpus teatas, et me peaks Lonely Planet'is olema - ja mõne aja pärast selgus,et olemegi - kuni Austriast pärit seljakotiseiklejani, kes Valga bussijaamast taksoga Otepääle sõitis.
Eile olid kanuupesijad Tasmaaniast.
VVV igasuvisel üritusel, mis omaette lugu väärt.
Eile olid kanuupesijad Tasmaaniast.
VVV igasuvisel üritusel, mis omaette lugu väärt.
5.21.2010
NEED päevad on nüüd käes,
mille pärast Eestis elada tasub. Eile oli viimane, sääsed-kihulased-jumalteabmissitikad jõudsid kohale ja võtsid otsa oma kätte.
Aga need esimesed soojad, tõeliselt soojad päevad, kui kõik lõhnab, loob ja lehvitab... noh, puhkeb tegelikult, ja häälitseb - linnud ja konnad ja... Virulombis oli paar päeva tagasi südaöö paiku tõeline kontsert, taksilgi tekkis müstiliste häälte vastu huvi.
Ja kõik see pärast pikka talve, kui enam nagu ei jõuagi oodata...
Aga selleks peab siin kohal olema. Sest ette ei tea kunagi, millal need päevad just täpselt tulevad.
Võibolla sellepärast nad nii hurmavad ongi.
Üks pilt ka.
Aga need esimesed soojad, tõeliselt soojad päevad, kui kõik lõhnab, loob ja lehvitab... noh, puhkeb tegelikult, ja häälitseb - linnud ja konnad ja... Virulombis oli paar päeva tagasi südaöö paiku tõeline kontsert, taksilgi tekkis müstiliste häälte vastu huvi.
Ja kõik see pärast pikka talve, kui enam nagu ei jõuagi oodata...
Aga selleks peab siin kohal olema. Sest ette ei tea kunagi, millal need päevad just täpselt tulevad.
Võibolla sellepärast nad nii hurmavad ongi.
Üks pilt ka.
Subscribe to:
Posts (Atom)